Munipühi ja Merga sünna

Ma ei pole eriline munapühi pidaja, või siis eriline millegi pühi pidaja, kui nüüd aus olla. See aasta oli aga ühel pühapäeval kaks tähtsündmust korraga. Nii et põhjust oli rohkem kui üks ning ekstra eriliseks tegi asjaolu, et me olime koos apelsinis tagasi, no seda ei juhtu ju iga pühapäev 😉

Laupäeval hommikul värvisime kõik lõbusalt õuest vildikatega kanamuni. Kõik nahistasid omaette nurgas, kuni igaüks sai oma kunstiteoga valma. Mõnel lendas muni kivitrepile koksti katki, aga too andis ainult karakterit juurde. Kui munad värvitud, sis võtsime Mergaga veel ette sibulakoortega värvimise. Valgeid mune meil kahjuks polnud, niiet tuli leppida pruunidega. Me kumbki polnud kunagi niimoodi neid värvinud, aga no seda huvitavam oli. Toppisime lillasid (peale värvimist saime muidugi teada, et need koored ei pole nii tugeva värvipigmendiga, niiet need mingit värvi ei andnud) ning pruuni sibulakoori, avokaadokoort (oleks võinud rohkem panna, väga ilus heleroheline värv jäi), tomativarsi ning kohvipuru. Keerasime nad lõngaga nõudepesulapi sisse ja hopsti potti keema. 



Pühapäeva hommikul oli mul üle mitme aasta võimalus Merga laulu ja koogiga üles äratada. Hommikusöök söödud, pakkisime piknikukoti toidu- ja joogipoolist täis ning sõitsime pool tunnikest eemale olevatesse matkarajale ning koobastesse. Võtsime esiteks matkaraja ette, 7km edasi-tagasi kõndi mööda heinamaid ning mäkketõuese. Aega võttis meil paar tunnikest, sest oli vaja turnida igalepoole kus vähegi sai ju, ning Mergad tegid paar kaljuronimisharjutust kah. Kolasime kahes erinevas koopas. Vägade huvitavad olid mölemad, oleks võinud ainult suuremad olla. Tagasitee tuli tulla suht jooksusammul, sest meil oli siukne paavo. 


Paavo tehtud, saime lõpuks oma näljaseid kõhtusid täitma hakata. Tegime shampat ning viimased munakoksimisvõitlused. Paar joogaharjutust 

ja JD koksi ning uinakut hiljem, läksime videviku saatel veel 700metrasele koopakaare jalutuskäigule. Ronisime nagu mägikitsed üles koopakaare otsa ning vahisime kuda päike üle mägede looja vajus. Kõik oli nii nii vaikne ning rahulik, ainult linnud laulsid ja tuul keerutas. Ronisime enne pimedat alla, et läbi koopakaare tagasi autoni jõuda. Aga kuna oli juba suht pime, sis me läbi kaare teed ei leidnud. Seal oli varing olnud, niiet me targalt arutlesime, et ju sis on tee kinni varisenud. Aga noh, alko sees ja muidu turnimistuhin juba peal, hakkasime koopakividest üles ja üles ronima. Küll oli ägens! Saime kõik ilusasti ühes tükis õigele poole kaljult tee peale tagasi. Kui saime paar sammu tee peal astunud, nägime mingeid treppe üles mäkke minemas. Oli küll juba pea kottpime, aga uudishimu ei andnud rahu. Kepslesime treppidest üles ning leidsime endeid koopasuust. Avastasime pimeduses koopakäike. See oleks nagu mingi koopamaja olnud. Palju erineivaid tube ning käike. Osad soojad, osad külmad. Osad suured, osad väiksed. Avastamist jätkus. Kahjuks meil ainult taskulampe kaasas polnud, telfid päästsid õnneks olukorra. Leidsime muidugi õige tee kah üles, kus kaudu oleks pidanud läbi koopakaare tegelikult tulema. Aga meil oli lõppkokkuvõttes palju parem ja huvitavam tee. Tagasi auto juurde jõudes oli kottpime, niiet sõitsime na kodu tagasi. Tegime Astit ning saime nuhitud naabrinetti, et Diktaatorit vaadata. Lõppu vahisime veel Ali G, ja nagu vanadele inimestele kombeks kobisime magama juba 12 ajal.

❤️

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s