Alice from wonderland

Puhkuseperiood Oranges venis õite pikaks, nii kuu ajaliseks..aega sisustasin päikese käes magades, varjus magades, toas jahedas magades, süües, süües, süües ja eks ikka vana hea internet lõbustas mind pool aega.ba03925f-ee09-4df2-a253-93c34bbf03c7
Ühel nädalavahetusel käisib Blue Mountainsil lõpuks ära (mitu kümneid kordi me mergaga seal mööda sõitsime ja ei vaevunud end mõni kilomeetreid kõrvalpõiget tegema). Vaated oli võimasad, samuti kurikuulsad kolm õde. Pubis ja alko poes küsiti dokument, olenemata et ma mergaga ei pold. Enne campimis kohta jõudes, tegime kuklipeatuse pooleli oleval maja tagahoovis, vaadedega sinimägedele (olid küll sinised tolle valgusega) ja kuna kinos ühtegi vaadatavat filmi ei jooksnud, oli nagu kiuste kõrvalmajaks mahajäetud suuuur hotell. Ega seal pikka mõtlemis olnud, läbi mahajäetud heinamaa (loe: varbaplätadega läbi usside…mhmhhh !!) leidsime koha kus sai traataeda natuke lammutada, et pisikese augu sai sisse, niiet saaks ülevalt enne okastraadi algamist läbi end suruda. Õnnestus too läbida ainult ühe kriimustusega kintsu peal. Hotell sai tiiru, kaks..uksed aknad läbi taotud, aga nagu ikka ebaõnn mis juba orangest alates meid mahajäetud asjadega saatnud on..jätkus! Sisse me ei saanud 😦
campimispaik oli läbi piiika kurvelise tee ja vihmametsa ojakese ääres. Lõkkeks käisime Liziga metsavargil, tasuta saime kaasa ühe kenakese ämmelga (vast siiamaani mu reisukaaslane..). Viin ja grillitud kuklid, mille tulemusena lõpetas üks sealolnust aiapostidest õnnetuna meie lõkkes.
Järgmine päev vedasime endeid Bathursti 12-tunni rallile (30doltsi). Päike oli kuum, ralli ka, tiiviisse sain ka mitu korda, aga nagu ikka ega ühtegi õnnetust võimalik mulle korraldada ei olnud ju 😦

Ega muud eriti polegi teinud, shoppamas käinud ja väljas käinud ..märtsis hakkasib tööle, pisikeses farmis, kus korjab/pakib tomateid maasikaid, riputab tomati taimi üles ja tirib herneid välja ja sis jalutab farmeriga(Phil) ja uuristab palju paprikas või vaarikas eilasega kasvanud on ja kuulab lõppematuid lugusid Phili järgmise aasta plaanidest ja veel järgnevatest plaanidest. Plaanid ise on head, aga ta tundub rohkem siukne lobamees kui tegede oma olevat. Pakkus ka kohta mulle oma farmis järgmiseks hooajaks, sis oktooberiks, ja et tal oleks sis võimalus mulle sponsorship pakkuda. Aga nojh, eks paista, oktoober veel kauge tulevik.

Üritab nädalas korra ikka naaber Alice´i juures käia, kuulata ta lõppematuid ainulaadseid lugusid alates sellest kuidas ta esimest korda Kellogseid poest ostis ja koju tulles need potti keema pistis, ning et ainukesed samad head asjad mis eestiga aussis on ja talle maitsevad on männiriisikad ja puravikud (mida kahjuks tänapäeval enam eriti ei ole leida) ja lõpetades seiklustega kus ta pargis kängurule süüa käest andis ja too ta jalgevahelt läbi jooksis ja ta selga endale haaras ja hüples koos temaga mitumitukümmend meetert 😀

Alice oli 18 kui ta 28 päevase merereisuga austraalia saabus. Eestis olles töötas narva haiglas, mis oli sakslaste all. Kui venelased riiki tulid, oli sunnitud kolima saksamaale, laagrisse kus ainult baltiriikide elanikud olid. Elasid neljases toas said tasuta süüa. Seal olles kohtus Juhaniga (kellega hiljem abiellus), too töötas köögis ja alati head ja paremat peale tööpäeva lõppu Alicele tõi. Neile anti võimalus seal ka õpppida, tema valis õmblemise sest oli sellega juba natuke ka eestis tegelenud..

Aga kui sakslased enam neid ülevalpeeta seal ei tahtnud, ja venelased laagrist inimesi hakkasid tapma, õnnestus tal usa poolele üle põgeneda…Tema venna said aga venelased kätte ja saatsid siberisse.
Hiljem kui lubasid hakati kirjutama väljasõiduks oli esimeseks riigiks USA, aga kuna Juhanil oli olnud kopsupõletik, mis jättis täpid kopsu, sis teda ei võetud vasta. Ei saanud minna. Hiljem tulid uued kutsed Kanadasse ja Austraaliasse. Kanadasse ta ei julend minna, et äkki seal ka ei lasta Juhanit üle piiri, niiet sellega ei hakand riskima. Väljavalituks jäigi sis Austraalia.
Teekond algas selliselt, et kõigepealt rongiga itaaliasse, sealt paadile koos umbes 900 inimesega. 28 päeva merel ja esimene peatus Freemantle Perthis. Laadisid süüa paati. Maha ei lastud neid pardalt, sest näidata filme, kuidas mustad valgeid inimesi söövad (kaevasid augu maasse, katsid rohuga, sis valge inimene kukkus sisse ja nad küpseasid nad lõkkel ära). Alice olla öelnud teistele, et venelaste käest pääsesime ära, aga nüüd söövad meid mustad.
Sealt edasi suunduti Sydneysse. Maale vaadates ei näinud ühtegi musta, naljatas et ju sis kõiki valgeid nad ikka ära ei jaksa süüa kah.

Sealt saadeti neid Bathursti laagri. Kõigile 900 inimesele leiti kolme nädala jooksul töö. Tema sai töö Cowra haiglas, mees ehitas Oranges raudteed. Magas telgis ja nädalavahetusel tuli Cowrasse.
Hiljem pidi aga Cowrast lahkuma, sest nii kuum oli seal, ja tal mandlid hakkasid mädanema. Oranges neid ei opitud sest liiga hullud olid, saadeti sydey haiglasse, kus ära opiti. Ja sealt kästi kuskile elama minna kus pole nii kuum. Orange tundus selleks ideaalne kuna siine kliima võib talveperioodil isegi nädalaks lund maha saata. Ostsid maja, sai siin haiglas tööd 21 aastaks, alguses õena sis ämmaemandana ja samal ajal ikka tegeles usinasti oma õmblemisega. Öösiti kui tööl polnud valmistas pulmakleite ja ülikondi 🙂

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s