If I wake up tomorrow, she wont be here

Ommik algas sellega kui seberile head läbipõrumist soovisin, ja avastasin et olin saanud 8 minta tagasi sõnumi, et Merga lennupeal ja teel Sinti. Ehhhhh. Kiirelt jalad alla, mis Jasoni puhul nii kiirelt ei toimunud ning lennuka poole teele. Kõige meeldivam olemine ei polnud, sest eilane bensukalihamökatspirukas lõi kõhus tantsu (oleks pidand ta ikka össe välja laskma). Aega palju polnud, niiet pidime pool teed ökönoomselt kiirust ületama 😀
kohale jõudsime täpselt sis kui Merga elistas et ta kohveri kätte saib.

Kuna meil autos tagaistme asemel on voodi, sis pressisin end kuidagi sinna istuma, et aknast paistaks et ma istmel rihmaga korralikult kinni olen. Päris idiootne nägi välja, aga meil ei polnud aega paremaks, sest mergal oli aega 50 minutit, et international lennukasse jõuda, asjad pakkida, check in teha ja hüvastijätta. Niiet tuli kiiresti hüvastijätta, püüdsime küll teda kaua kinni veel hoida, et ta lennult maha jääks, ei õnnestunud. Ja nii me teed nuttes lahku läksid.

Istusime Jasoniga nõutult lennukas, et mis siis nüüd edasi saab. Mina lahistasin nutta, tema tegi suitsu. Kui suundusime lennukabaari, et alksi osta. Mis meil aga ei õnnestunud, kuna nad müüsid ainult mingit imelikku veini, ja meil oli ikka midagi kangemat vaja.
Vedasime endeid autosse sis (vähem kui tund parkimist läks 16 doltsi). Väljas oli ilmatuim saba inimestest, kes kõik taksot ootasid. Edu neile !
Sõitsime tühjalt ringi, teadmata mis edasi saab..ja ma pidin pea kiireima otsuse tegema, et kas lähen täna Orangesse või Bondile. Kuna aga mõte Bondil ilma Mergata ja nn natukeste tuttavate inimestega ei tundunud just kõige ahvatlevam, sis otsustasin et lähen nn koju Orangesse tagasi. Niiet suundusime Bondile (kiirteid vältides – pidin üks kord natuke rooli sikutama, et tollist pääseda :D)
et seal oodata õhtut ja kella 5 aeg päiksekad hostelitüübilt kätte saaks.

Parkisime autu meie tasuta parkla..jalutasime alla Bondile, vesi olib pehmeltöelda jahe, tiirlesime tänaval, Jason vaeseke pidi taluma mu kommimist, kahjuks ka kommitatavad, kuna mul ei polnud eesti keeles kellegagi neid jagada.

Võtsime fish and chipsid, kuna tüüp ei ela rannas, tahtis ta seafoodi ookeani ääres nautida. Istusime ja järasime sööki, kuni ma üks hetk kalmaari endale kurku kinni ehmatasin. Mu silmad nägid ookeni poolt tulemas hiiiiiiiigelsuur lainet, olin juba poolpüsti ja mõtetes et kuhu jooksma peab..ja aru saades et joosta ei pole siukse mölaka eest ikka mitte kuhugi. Mul käis silmeest juba siukne pilt läbi, nagu juhtus filmis The impossible..vaatasin Jasonile otsa, too lakkus rahumeeli oma rasvaseid näppe. Akkasin rahmeldama, et kas ta ei näe toda hiigellainet !????!! kui sain lõpuks jaole, et too nn laine oli hoopis taevas.
Noooo selliste silmadega on ikka huvitav elada ! 😉

Päiksekad käes, dominost läbi (rõve) ja Orange poole teele. Kallistuste ja musidega võeti mind kodus vastu ja nii ma oma armsal asemel jälle maandusin 🙂

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s