Maailma valgeima liivaga rand

Hommikul äratas meid ranger. Aga kuna Barron oli tema bossiga seber, sis jutt jätkus edasi oopis meie seiklusrikastest eludest. Käisime avastamas uusi ujumiskohti, väike karavanvärv, söömine vihmaga ja kuna aussipäev olib, sis otsustasime et lähme õhtal puppi tähistama. Edasi vedasime end linnaparki, millelt avanes vaade linnale ja ookeanile, toppisime hiiglasliku võrkkiige üles. Jaurasime seal kuni lõpuks vihm meid sealtki ära suutis ajada. Käisime rockpoolis ja nagu ikka alati kõige sobivamatel hetkedel, lajatas mind siukne kõhuvalu et isegi pubi käik jäi seekord ära. Õhtul läks vihm veel tugevamaks, ja kui otsisme kohta kus magada, oli sadu nii tihe et absoluutselt mitte midagi ei näinud. Aga õnneks see väga kaua ei kestnud , niiet leidsime endale koha telkimisplatsil.

Pidime ommikul vara ärkama, sest lained pidavat head olema ja Barron tahtis surfama minna. Magasime mõlemad ilusasti 9ni välja 😀 Pakkisime just maja kokku kui meist 20 metra eemal kukkus jäme männioks pikki maad. Vahisime mõlemad suht suu ammuli, et valisime õhtal ikka õige koha parkimiseks.

Läksime kohe laineid vahtima..olid head. Sõitsime Camel Rock beachile, kus meid tuttav Camel rock oma uhkuses ees juba ootas. Otsa ma talle seekord ei roninud, sest arvasin et pean vaikselt Sydney poole liikuma hakkama, et valmis olla ja Mergale vasta õigeks ajaks jõuda.
Barron käis kiirelt surfil, sõime puuviljakooki, kohtusime ta õega, tema tagasi surfima ja mina alustasin oma sõitu tagasi Sydney poole. Parajalt igav sõit oli, jahtisin hüva hinnaga bensukat, tegin peatuse ühisvetsus, et pesus käia, väike netipeatus..ja kuna ma siitulles õiget randa Jervis Bays üles ei leidnud, siis otsustasin et lähen tagasitulles uuele katsele. Ja kuna Merga ka midagi teada polnud andnud oma lennuaegadest sis oli otsustatud. Kolm tundi igavat sõitu võis alata.

Üksi on ikka päris jama sõita, vahepeal oleks nii väga tahtnud juhti vahetada. Jaurasin laule ja pidasin vestlusi iseendaga. Üritasin vägisi mõtteid eemale saada tollest hetkest kui ma päriselt Merga pean lennukas üksi väravatest läbi laskma. Enamjaolt õnnestus, paar korda oli olukord kus mõni pisar põselt alla jooksis.

Lõpuks jõudsin omadega Jervis Baysse, pidin läbima mingi tolliputka..ei saanud aru mis too oli . Mõtlesin algul et peab maksma, aga tädi putkas aint naeratas, nii ma ei hakanud ka midagi seletama ja sõitsin rahumeeli edasi..kuni tippu, kus tee ära lõppes. Võtsin räti ja jalutasin 2 min läbi metsatee lumivalge liivaga helesinise veega randa. Sõnadest jääb siinkohal lihtsalt väheks. Mõnulesin pehmel liival ja laisklesin kristallpuhtas vees. jervis bay bjOleks võinud sinna jäädagi, aga kartsin et kui kauaks mõnulema jään, sis ei jõua õigeks ajaks Mergale lennukasse vasta.

Jalutasin lõpuks tagasi autoni kui Merga teatas et ta jäi lennust maha ja arvatavasti tuleb homme hommikul.

Hinga..helesininevesi .. valgeliiiv.. helesininevesi.. valgeliiv

ega sis midagi..camp kaart lahti ja otsima kohta kus öö veeta. Leidsin u 10 km kaugusel super koha, kõik duss wc olemas ja rand jalutuskäigu kaugusel. Mida veel tahta. Pessu mul just vaja oligi. Leidsin koha kolmanda korraga üles ka 😀

Lamasklesin just pagassis ja uurisin lonely planetit, märkisin kohti kuhu kindlalt minema pean..vigadest õpitud natuke, et enne tuleb seda raamatut lugeda kui kuhugi minna, mitte pärast..hmmm 😀 Kell hakkas pimedaks saama, kui apelsinitüüp mukka ühendust võttis ja ütles et ma Sintti roniks. Ajasin ikka pikalt vastu kui üks hetk käega lõin et ah olgu sis, miks ei. Videvikuga sain sõidetud, pimedus tuli koos päris karmi vihmaga. Ja ühel hetkel ma avastasin et ma ei näe ikka oma silmadega mitte midagi tolle ilmaga. Äng tuli peale ja saatsib sõnumi et Sinti ma ikkagi täna ei jõua. Olin enda peale nii vihane, sest mida ma mõtlesin et sõidan lissalt Sinti ja sis imekomber leian üksi ilma juhatusteta mingi õige bäkkeri üles. Sajandi nali ! Loobusin oma heast peatumiskohast niiet pidin hakkama uut otsima. Jõudsin mingi linnakeseni kus kaart näitas et seal ligiduses peaks campimispaik olema, mis oli aga mingi rikkurite elupaik, sest ainult villasid täis, ja tõsiselt mitte ühtegi väiksemat tänavat ei polnud kuhu ma end parkida oleksin saanud. Oi kus mul tol hetkel oli vaja kedega kellega möliseda, sest mul oli siukne tunne et ma kohe plahvatan. Lõpuks sõitsin kiirteele tagasi, et äkki leian teiselpool teel oleva campi üles. Aga ei, ega nii hästi ka sis minna ei saa ju ! Keerasin lõpuks end üle pidevate joonte ümber ja sõitsin rekkade peatuspaika, sest mul oli lissalt nii kõrini kui veel olla sai.

Seal ootas mind ees hiigelkaljudest ümbritsev väike teeke, ja kui nüüd aus olla, sis oli see päris kõhedust tekitav. Nagu ikka tulid kohe meelde kõige hullemad jutud igast rekkameeste kohta ja tagatipuks ei olnud seal telfil levi ka. Aga teha polnud midagi, lukustasin uksed, toppisin kardinad akendele ja blokkisin end kohvri ja teddyga et väljaspoolt näha poleks et ma üksi. Eniveis, öö jooksul käis seal stoppimas mu arvates paar rekkat, kui ma seda unes ei näinud, ja üks väiksem sõiduauto, kes mind hirmuga üles ajas kuna mu arust kõrvale parkis ja inimesed sealt välja tulid. Aga kui ma kardinapraost lõpuks välja julgesin piiluda, sis ei polnud õues ühtegi autot ega inimhinge..ja kurat kell oli alles pool kuus ommikul. Tuli end tagasi magama sundida.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s