First steps alone ..

Kuna merga otsustas gold coastile minna enne kui ta aussist lahkuma peab, võtsin mina oma suuna hoopis sydneyst allapoole bermagui peale, kus kohtuda meie seber Barroniga, keda me WA-st QLD-sse ühes campimispaigas kohtasime. Kuna me oleme juba ammu plaaninud taaskohtumist, sis oli aeg täpselt sobiv. Paras vahemaa sydneyga (400km sõiduaeg u 6 tundi -mägedest ülesalla, kurved ja väiksed linnakesed ja nsw rõvedad kiiruskaamerad), et nädalalõpuks mergale lennukasse taaskohtumine teha.

23da hommik ei polnud just meeldivamate küllast. Eelmine õhtu olime otsustanud oma viimast õhtut Bondil ikka korralikult tähistada, algas vaikselt paari pudeli veiniga hostelis, millele järgnesid goon (peaamine asjaosaline järgmise hommiku mitte kvaliteetsemas olekus olemise eest) ja edasi suundusime beachile viinaõlle kokse jooma. Öö lõppes random rootslastega tänaval ja ülejääk mustika muffini järamisega (sai kahjuks järjekordselt tõdetud, et enamus rootslased ei pole eestlaste suhtes siinmail just kõige sõbralikuma suhtumisega). Kui lõpuks voodidesse suutsime end vedada, (kumbki meist ülemisele narile tol ööl ei jõudnud :D) sis oli kell juba nõnna palju, et meil ainult paar tundi und hommikuse äratuseni oli jäänud.

Mergal oli äratus, minuni too ei jõudnud. Käis tõi auto hosteli ette ja raputas mind teadvusele. Ühe silma lahti suutes teha küsisn et kas ma natuke võin veel magada, tuli kibekiire vastus, et eiiiiiii, ta magas juba niigi sisse ja kardab et jääb lennukist maha. Fain, tuli end püsti ajada..auch ! Jooksuga kohvrid-kotid alla autosse, tuba oli veel nii pime(kell oli vaevu neli), et midagi ei näinud kas kõik asjad kaasa sai ikka haaratud. Alla receptionisse joostes avastasime et peame oma linad ka alla ära tooma. Ma koorisn tekikoti tekilt ära ilusasti kui merga lõkerdas et toda pole vaja teha..noo, ma ei saanud tollel hetkel veel eriti midagi aru. Üritasin lissalt kiirelt kärmelt omadega ilma virisemata hakkama saada. Lõpuks sõit võis alata na lennukasse. Pidin na kaart lugema..hmmm, njaa 😀 aaga, kohale me saime. Kiirelt veel asjade vahetamine-pakkime, väike kall ja minema ta läkski. Mis tähendas seda, et ma pidin nüüd autorooli istuma ja sõitma hakkama !!! ja peale selle veel kaarti ka samal ajal lugema. Minu seisukorda arvestades ja kuna mul töötavaid silmi enivei ei pole, sis oli asi suht jaburalt koomiline. Lennukast välja sõites võtsin kohe vale pöörde, peale seda tegin paar mittetohtivat lõiget ja sain õigele teele tagasi. Vahepeal tegin paar peatust, et kaarti lugeda, aga ei polnud hullu kedagi. Leidsin lõpuks õigel pool teed oleva hea hinnga bensuka, paak täis, kõht cocacolat täis ja sõit võis jätkuda. Peale seda sõitsin korra veel õigest teeotsast mööda aga muid äpardusi ei täheldanud. Kui vaid väikne pisiasi, et peale bensukat kuni jervis bayni(u 200km) ei mäleta ma sõidust suht mitte midagi, vaid et karjusin lõugavale mussile täiestkõrist kaasa, et magama ei jääks. Ühte seika mäletan muidugi veel, kui mingi hetk ment mulle omadega sappa võttis ja no mitte kuidagi sealt enam ära minna ei soovinud, tuli teha väike sisselõige, et neist lahti saada, sest ma jälgisin tol hetkel rohkem tagapeegelt kui miskist muud 😀

jervis bays otsustasin teha peatuse, et välja end magada, sest Barron oli enivei tööl kella kuueni. Leidsin ilusa parkimis koha, kus vets juures ja ookeanini ainult viis pikka sammu autopagassist ning vajusin unne. Kuni merga elistas et ta ilusasti kohele gold coasti jõudis ja et me jätsime oma päiksekad hosteli ja Meli kingitud sinise küünelaki. Rääkisime kõva tund, ja noo nii imelik oli , et teda tegelikult mu kõrval ei olnud. Haarasin sis oma teddy kaissu ja läksin unne tagasi. Nelja aeg akkasin vaikselt edasi liikuma, ja noo kui maanteele jõudsin, sis oli selline tunne et nüüd olen küll valel teel, sest siukst imelikul pisikesel maanteel ma küll enne ei sõitnud. Ei sõitnud juu !??

lõpuks kui mingi silt tuli, sis kontrollisin kaarti ikka paar korda, ja no järelikult sis ikka sõitsin küll!

Enne bermaguid hakkas kõht ka laulma, et tal tegevust vaja..hüpe poodi, mis oli aga tühi kui tühi, mingit kuiva saia ma küll järama ei viitsind hakata. Väiksed kõned mergale ja sõit järkus. Kella poole 7 õhtal jõudsin lõpuks õnnelikuna Bermaguisse, kus Barron mind oma eilase pügatud uue sonksiga juba sillal ees ootas. Kuna tal suur telkmaja treileriga kaasas olib, sis otsustasime et lähme campima. Korjasime lõkkepuid ja sõistsime kaljul nii kaua kui serv vastu tuli. Ümberringi võimutses ookean, ookean ja veelkord ookean, seljataga oli vaid kitsas autotee, mis sind muusse maailma tagasi viis.DSC02822

Tegime õlled, nagu kombeks ikka, rääkisime mis toimunud on ja mis toimuma hakkab..hiljem küpsetas meile õllemarinaadis juurikaid ja liha.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s